Alo Põldmaa
Kartul Simunast
Kartuli saagiaasta on olnud tänavu rikkalik. Aga nagu ikka, põllumees ei ole kunagi rahul. Ühel aastal liiga kuiv, teisel aastal liiga märg. Mõnikord on saak väike, siis jälle realiseerimise hind olematu. Eks põllumajandustootmine olegi vastuoluline ja situatsioonid vahelduvad erinevates äärmustes.
Rääkides konkreetselt kartulikasvatuse hetkesituatsioonist, siis probleemid on ikkagi tõsised. Tegelikult ju positiivne, et saak oli korralik, kõik tootjad peaks ju olema rahul, küll aga on situatsioon hoopis vastupidine. Suure saagi koristus, mis sellel aastal salve sai kogutud, oli tõeliselt töömahukas protsess. Tööd oli rohkem kui tavaliselt, suur saak tõi kaasa täiendavad kulud töötundidele. Transpordile kulus tunduvalt suurem ressurss ja suurem surve koondus ka laopindadele. Kõik see tähendab kogu toodangu suuremat käitlemiskulu. Samasugune on olukord ka meie lähinaabrite juures, head saagid korjati ka Kesk- ja Ida-Euroopas ning Põhjamaades. Sellest lähtuvalt on turul situatsioon, et meie piirkonnas on kartuli küllus. Küllusest ajendatult mängitakse turul kartuli hinnaga niivõrd, et tekib küsimus, kas kartulit müües on üldse võimalik toodangu omahind kätte saada…
Kõige kurvem praeguse situatsiooni ja kartulitootmise juures on see, et selline kasin olukord on kestnud juba aastaid. Kui vaadata tagasi kümne aasta kartulikasvatuse tulukusele, siis tekib küsimus, et miks me selle tootmisharuga üldse tegelenud oleme? Viimase kümne aasta jooksul üks kasumlik aasta oli 2018, kui tingimused olid kehvad ja saak tänu kuivale suvele tagasihoidlik. Hinnapoliitika mängis siis aga kaardid meie kasuks. Nüüd suurepärasel 2020 saagiaastal tundub, et ei ole jällegi lootust kartulikasvatusse investeeritud raha tagasi teenida. Kui oma tegevustses oleme rakendanud printsiipi, et kõiki mune ühte korvi ei pane, siis kartulikasvatuse oleme meie doteeritud teraviljakasvatuse, metsamajanduse ja teiste äritegevuste arvelt. Aga miks me selle tootmisharuga siis ikka tegeleme? Ennekõike elame ikka valge laeva ootuses või mõttemaailmas, et kes halval ajal ei investeeri, see head aega ei näegi. Arvame, et eestimaalane peab sööma ikka Eesti kartulit, nii nagu seda on tehtud juba peaaegu 300 aastat. Seda trendi peaks jätkama tulevikus!
Kartuli hind…
Suur saak ja konkurents surub hinnad alla. Konkurents nii siseturul kui ka väljast sisse toodava kartuli osas on sellel aastal pingeline. Lõppkokkuvõttes sellest ju tarbija võidab, inimene saab kilo pesemata kartulit kätte poest 20 sendiga. Kui vaatame selle 20 sendi taha, siis palju sellest jääb kätte tootjale? Kaubanduskeskused võtavad oma manageerimiskulu, lisaks pakendamine, transport ja nii jääbki toidu tootjale hinnaks alla 10 sendi kilost. Kui kõik tootmiskulud kokku arvutada, siis omahinna lävi jääb 13-15 sendi juurde.
Mis võiksid olla need lahendused, et kartulikasvatus oleks majanduslikult tasuvam tootmisharu kui see seda on olnud viimastel aastatel? Eks sellele küsimusele peab laheduse leidma koostöös –kartulikasvatajad, toidutootjad, kaubandusketid ja ka kõik kartuli tarbijad. Eestimaa inimesed, sööme rohkem Eestimaal kasvatatud kartulit. Toidupüramiidi tugitalana on kartul eestlaste toidulaual oluline. Tänu odavusele on kartul õnneks ka kõigile kättesaadav. Kaubanduskettides tuleks tunduvalt tõsta isevalimise kartuliletis oleva kartuli kvaliteeti. Ebakvaliteetne kartul kompromiteerib kartuli tarbimist. Keegi ei ole huvitatud soetama kartulit, mis on katkine, haige ja ebastandardse kujuga. Tõstes kvaliteedi nõudmisi on võitjad nii tarbijad, pood kui ka tootja. Tarbija saab kvaliteetesma toidu. Kõrgem kvaliteet lubaks ka hinda tõsta. Julgen väita, et ka kõige madalama sissetulekuga inimesed on võimelised 1 kilogrammi kartuli eest maksma 10 senti rohkem. Ja kõigest sellest võidaks ka kartulikasvataja, saades tootmise eest õiglasemat hinda, aga siin juures võttes vastutuse toota kvaliteetsemat toodangut.
Kartulisektori vaatevinklist on oluline just täna mõelda, kas me soovime Eestis kasvatatud kartulit süüa ka viie, kümne või kahekümne aasta pärast. Vaadates otsa kogu kartulisektoris olevatele inimestele, siis võib julgelt öelda, et enamus ettevõtete juhte on tugevas keskeas, üle 50 eluaastased mehed. Need mehed töötavad ööd ja päevad – nad on sellega harjunud, see on kui missiooni töö, sest seda on tehtud terve elu ja kartul on alati eestimaalase toidulauale kuulunud. Kui kartulikasvatus ühiskonnas ei muutu populaarsemaks ja tagatipuks selle raske töö eest tuleb veel peale maksta, siis milline on tootmisharu väljavaade tulevikule? Noorema põlvkonna kartulikasvatajaid on vähe ja et toimuks põlvkondade vahetus, siis praeguses negatiivses situatsioonis ei kutsu miski noori sellesse sektorisse sisenema.
Kartulitootmise kasulikkus peab tõusma, ainult sedasi on võimalik tootmisega jätkata. Töötame selle nimel, et toota kavliteetset kartulit, veel enam, et anda kartulilt väärindades sellele lisandväärtust. Kui ühiskond on mugav, siis sellega peab kohanema ja pakkuma inimestele mugavustooteid. Kui ühiskonnal ja inimestel läheb hästi, siis kartuli tarbimine väheneb, minnakse lihtsamat teed ja valitakse mugavamad alternatiivid toidu tegemiseks. Siinkohal kutsuksime üles eestimaalasi toituma mitmekesiselt ja olgu iga eestlase toidulaual ikka ja alati valikus Eestimaine kartul! Isegi kui see peaks poeletil olema 10 või 20 senti kallim kui alternatiiv. Selle 10 lisa sendi taga peitub elu Eesti maapiirkonnas ja Eestis kasvatatud kartuli tulevik.
ALO PÕLDMAA
KARTUL SIMUNAST
alo@poldmaa.ee
51942122